PAKSUVIHA | Manona Paris: kaalusüstide ja Erki Noole tarkuse ajastul läheb kehapositiivsust eriti vaja

Kuigi paksuviha kandjad rõõmustavad, et isupärssijat semaglutiidi sisaldavad süstid ja tabletid olla kehapositiivsusele 1 : 0 ära teinud, on tegelikkuses olukord vastupidine. Kunagi varem pole rasvumistõve algpõhjuseid nii selgelt esile toodud, hoolimata segavatest röögatustest. Aga pikk tee on veel minna, et päriselt ka tervisekulud kontrolli alla saaks.

Olgu igaks juhuks üle kinnitatud, et mulle iseenesest meeldib, et kehateemad on taas fookuses. Tervis pole tegelikult naljaasi. Vahepeal kadusidki kaalulangetuslood kuskile ära. Terve 90ndate ja nullindate olid need meelelahutusmeedia, täpsemalt naisteajakirjanduse, meelisžanr, olen isegi neid teinud. Ikka sama vormi järgi: paks – õnnetu; sale – ilus, järelikult ka õnnelik. Vahepeal suur purgatoorium ning kirgastumine.

Nüüd on kaalulood tagasi, ent pisukese muudatusega. Kui vanasti olid kaalulangetuslugude kangelasteks peamiselt naised, siis nüüd on enamik „vaata, kui saledaks ma järsku sain, lihtsalt veidi toitumist muutes“ kirjatükkide kangelastest hoopis meessoost. Pea iga kuu toob mõne tubli mehe, kes on saanud hakkama (seni enda jaoks) mõeldamatuga – vaadanud peeglisse ja otsustanud, et nüüd aitab. Mis on väga tubli, olgu kohe öeldud.