TEATRIARVUSTUS | Pärast etenduse lõppu ütles üks tüdruk garderoobis emale: „Tuleme veel seda vaatama!”

Kas imed päästavad maailma? Või on see, mida meile meeldib nimetada imeks, hoopis üks suur kaos, mis lööb harjumuspäraselt toimiva maailma uppi? Mari-Liis Lille lavastatud „Tistou, roheliste sõrmedega poiss” Noorsooteatris aitab neid küsimusi vaadelda. Kuigi fooniks on murelikud teemad, on põhijooneks helgus, sellele toeks ka muhe huumor. Lavalt õhkuv sõnulseletamatu soojus ja ühtehoidmine on puudutav.

Mulle meeldivad muinasjutulised lood. Seda ka siis, kui foon on tõsine, aga loosse on kas või näpuotsaga puistatud helgust, mis ei pisenda usku headusse. Ängi ja ärevust on niigi me ümber piisavalt. Olen üha enam täheldanud, et samm on kergem ja meel ootusärevam just noil kordadel, kui lähen vaatama mõnd sellist filmi või teatrilavastust, mis tõotab pakkuda helgeid elamusi. „Tistou, roheliste sõrmedega poiss” on just selline lavastus. Näitlejad, muusika ja nutikalt ülesehitatud, vastavalt stseenile muutuv lavakujundus koos äralükatava ratastel kasvuhoone ja haiglavoodi ning olustikku loova vahelduva n-ö fotoseinaga – see kõik on sujuv, terviklik, üksteist täiendav ja toetav. Elus.