MINU KEHALINE KASVATUS | KATRIN PAUTS: olümpiavõitjate eest ei oska kõneleda, aga harrastusspordist peletab karm sund tõhusalt eemale

Kui lugesin, kuidas olümpiatšempion Erki Nool õhutab pakse paksuks nimetama ning spordis viljelema kriitikat ja sundi, hakkasid mulle miskipärast ridamisi silme ette hüppama mu kehkaõpetajad. Jummel, oli nende hulgas ikka hirmuäratavaid tüüpe – seda arvestades oleks minust pidanud Noole loogika kohaselt sirguma olümpiavõitja või vähemasti innukas harrastustriatlonist. Ma aga pole kumbki, vaid hoopis diivanijuurvili.

Mu esimene kehalise kasvatuse õpetaja oli ühiskondlikult väga aktiivne naisterahvas – igaüks tehku ise järeldused, mida see nõukaaja koolis tähendas. Et nõukogude koolilaps pidi valitseva ideoloogia kohaselt olema tugev nagu härg, soost ja eeldustest olenemata, rakendas õpetaja ka vastavaid meetmeid. Eriti meeldis talle rahvastepall, mis on minu hinnangul noorte sadistide lustimisplats: koolikiusajatele antakse kerakujuline relv ja õhutatakse sellega ohvrile täie hooga kõhtu lajatama. Kehkatundides sain pidevalt signaale, et õpetajale ei meeldi aeglased ja kehva koordinatsiooniga tegelased põrmugi. Sellised tüübid rikuvad ju üldmuljet ja kogu rühma tulemusi.