RASVUMIST ON KERGEM ENNETADA | Kalle Muuli: otsustasin, et ülekaalu pärast ei kaota ma enam kunagi kellelegi mitte midagi

Kalle Muuli, KAVA kirjastuse juhatuse liige / Isamaa, 13. märts 2024

Ajakirjandus armastab hirmsasti lugusid inimestest, kes nälgides on mõne kuuga alla võtnud 30-40 kilo või rohkemgi. Neid inimesi kujutatakse kangelastena ja küllap nad mõnes mõttes ongi kangelased, aga tegelikult on nad ka 30–40 kilo kergematena tõenäoliselt ikkagi veel haiged, sest rasvumine on ränk haigus – enam-vähem sama ränk nagu alkoholism või mõni muu tõsine sõltuvus, millest on väga raske vabaneda. Kui mitte varem, siis aasta-paari pärast on need kaotatud kilod tagasi, aga sellest sageli enam ei räägita.

9. märtsi Õhtulehes kirjeldas oma võitlust selle haigusega Manona Paris. Tema visadus ja avameelsus on märkimisväärsed, kuid arvan ikkagi, et kui sellistest lugudest rasvumise vastu võitlemisel üldse mingit abi on, siis ainult hirmujutu või hoiatusena, mitte tegutsemisjuhisena või eeskujuna.

Võibolla peakski rasvumist või selle põhjuseid käsitlema mitte lihtsalt liigsete kilodena, vaid tõsise sõltuvushaigusena, siis saaksid inimesed ehk paremini aru, et ainus tõhus viis rasvumise vastu võidelda on selle ärahoidmine ehk ennetamine. Ettekujutus, et rasvunud inimesel on võimalik dieediga ja trenniga uuesti saledaks saada, ei vasta enamasti tõele. See nõuab väga suurt motivatsiooni ja tahtejõudu, mida enamikul kahjuks pole. Rasvunud inimene on sõltuvushaige, kellel on väga raske oma haigusest vabaneda. Parimal juhul, suure tahtepingutusega, saab ta dieedi ja trenniga oma kaalu kontrolli all hoida, aga kui ta kord on juba haigestunud, siis päris terveks, haigusest täiesti vabaks ei saa ta tõenäoliselt enam kunagi. Selles mõttes sarnaneb söömine joomisega: kes on kord alkohoolik, see on igavesti alkohoolik, kuid tugeva tahtejõu korral võib ta elu lõpuni olla kaine alkohoolik.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?