Seto Õie Sarv: pulm oli setode jaoks nagu iga teine töö, mis oli vaja ära teha, et ellu jääda

Veel nõukogude ajalgi oli setode hulgas tavaline, et abielluti lähema küla piires. „Ma leian, et on väga hea, kui võtad abikaasa lähedalt,“ sõnab seto Õie Sarv. „Emad-isad tunnevad üksteist, teatakse, milline on perekonna iseloom, teatakse puudusi, teatakse haigusi...“ Ja uskuge või mitte – sellised abielud kestsid enamasti kuni hauani.

Kaks seto naist, Õie Sarv (68) ja Helju Tsopatalu (75) hoidsid oma rahva kultuuri ja kombestikku ka nõukogude ajal, kui „setu“ oli miinusmärgiga sõna. Õie täpsustab, et nende perede jaoks ei olnud see valik, vaid ainuvõimalik elamise viis.

Helju elu on suuremas osas möödunud Petserimaal Pööni külas. Keskkoolis käis ta Võrus, aga kui mehele läks, siis jõudis jälle Petserimaale tagasi. Seto kombe kohaselt abielluti ikka oma või kõrvalküla inimesega, nii läks ka Helju mehele naaberküla Ungavitsa noormehele.