JUHTKIRI | Kas vajame varjendit?

Olukord maailmas on ärev ja nii on taas üles kerkinud varjendite või vähemalt varjumiskohtade probleem. On neid ikka vaja? Mida täpselt? Ja kui, siis mil määral?

Eesti ajaloos on varjumisteemat käsitletud erinevalt. Kui teine maailmasõda Eestisse jõudis, lahendati asi konkreetselt: vähemalt Tallinnas pidi igal majal olema midagi varjendiks kohendatut (või isegi eraldi õue kaevatut). Nõukaaegse külma sõjaga kaasnenud tuumahüsteeria tõi seoses varjenditega hoopis uue suhtumise. Asutustesse tekkisid tsiviilkaitsebossid. Varjendites pidid olema paremal juhul ka n-ö autonoomsed ellujäämissüsteemid. Hakkasid ilmuma õpetused, kuidas jalgratast vändates õhku filtreerida ja akusid laadida. Ka Tallinna suuremad allesolevad rahvavarjendid pärinevad just sellest ajast.