Jan Uuspõld uuest filmist: „Ma lähen kui operatsioonile, minu elu on Maimiku ja Tolgi kätes.“

„Ma lähen kui operatsioonile, minu elu on Maimiku ja Tolgi kätes,“ tunnistab näitleja Jan Uuspõld, et praegu on tema tunded-mõtted seoses uue filmiga üsnagi segased. „See on selline tunne, et tuleb arst ja ütleb, et nüüd lähete südameoperatsioonile. Sellepärast ma ei oskagi midagi öelda. Kui operatsioon õnnestub, siis võin rääkida.“

Praegu marineerib Jan omas mahlas ning valmistub iseenda mängimiseks. „Praegu ei mäleta ma enam, mis toimus eelmise filmiga,“ tõdeb ta. „Marineerin iseendas, ega taha üldse analüüsida. Tean uuest filmist juba üsna palju, aga ma tahan kõik need asjad läbi marineerida enne, kui uut filmi tegema hakkan. Hoian praegu kõik endale, ei taha midagi öelda ei vana ega ka uue kohta.“

Aastal 2007, kui esilinastus „Jan Uuspõld läheb Tartusse“, rullus kinolinal lahti lugu näitlejast, kelle ees koduteater uksed kinni pani. Seevastu avanes uks Tartu Vanemuise teatris, kuhu mees kaheks aastaks tööle jäigi. „Enne seda filmi olin ma inimeste jaoks pilasarja „Wremja“ Zorro, aga pärast filmi sain Jan Uuspõlluks,“ rääkis ta tollal. „See võib tunduda naljana, kuid nii ta oli. Jan Uuspõlluks saamine meeldis mulle väga. Sain endale näitleja ja inimesena kindlama jalgealuse. Sain endale uue hea kaubamärgi. See ei ole hea sõna – kaubamärgi sõna kõlab küüniliselt, nii ei tohiks inimese kohta öelda, kuid paremat sõna mul selle kohta ei ole. Kui ma selle uue kaubamärgi filmist kätte sain, hakkas mu elu ülesmäge minema. Minu jaoks oli Draamateatrist vallandamine tohutu löök. Filmi kaudu sain seda enda jaoks võimalusena kasutada.“