ETTURID SUURES MÄNGUS | Oleg Samorodni: Eesti, nagu Kambodžagi, ei saa olla kuskil Ida ja Lääne vahel. Peame valima poole, et pool meid ei valiks

Orientalistina ja Indo-Hiina spetsialistiks koolitatuna kuulun ma nende väheste inimeste hulka, kes tunnevad väga hästi 20. sajandi Kambodža (poliitilist) ajalugu. Kahjuks jäävad need teadmised suures osas kasutamata – no tõesti, keda huvitab ühe väikese Kagu-Aasia riigi ajalugu? Aga asjata. See ajalugu võib olla õpetlik ka teistele väikeriikidele. Kaasa arvatud Eesti jaoks.

Kunagi lõid khmeerid võimsa Angkori impeeriumi, mis hõlmas peaaegu kogu Indo-Hiina poolsaare territooriumi, kuid 19. sajandi lõpuks oli kunagisest suursugususest järel vaid väike ja nõrk Kambodža, mille valitsejad langesid vasallina sõltuvusse vaheldumisi kas Tai kuningatest või Vietnami keisritest. Prantsusmaa päästis Kambodža täielikust väljasuremisest. 1953. aastal saavutas Kambodža riikliku iseseisvuse. Toonane Kambodža valitseja Sihanouk kuulutas välja välispoliitilise neutraalsuse.

Kambodža on olnud sõber kõigiga Charles de Gaulle'ist Kim Il Sungini, Ameerika Ühendriikidest maoistliku kommunistliku Hiinani. Praegugi on üllatunud paljud, kui saavad teada, et Kambodža pealinnas Phnom Penhis on nii Charles de Gaulle'i, Kim Il Sungi, Mao Zedongi kui ka Venemaa Föderatsiooni puiesteed. Viimast kutsuti varem Nõukogude Liidu puiesteeks, kuid pärast NSV Liidu lagunemist nimetati see ümber. Ma mõnikord mõtlen, kuidas khmeerid hakkavad seda puiesteed nimetama, kui Venemaa Föderatsioon kokku variseb?