PETLIKUD NUMBRID | Hannaliisa Uusma: miks läheb lähisuhtevägivald Eestis jälle rohkem peitu?
Kolmandiku võrra alanenud lähisuhtevägivalla statistika tähendab tegelikkuses loodetule vastupidist olukorda. Ka on viimastel aastatel kahanema hakanud või seiskunud ohvriabisse ja naiste tugikeskustesse pöördumiste arv. Selle taga ei ole imepärane lähisuhtevägivalla vähenemine Eestis, vaid risk, et ohvrid julgevad aina vähem abi otsida.
Lähisuhtevägivalla statistikasse tuleb suhtuda teistmoodi kui muud kuritegevust puudutavasse numbristikku. Peitkuriteona mõjutavad neid andmeid eelkõige ohvrite võimalus ja valmisolek abi otsida, ka kõrvalseisjate oskus märgata ja teavitada, mitte vägivalla levik. Statistikasse süüvides vähenevad numbrid seetõttu väga hirmuäratavad.
Möödunud nädalal avalikustas justiitsministeerium värske statistika, mille kohaselt on lähisuhtevägivalla kuritegude arv eelmise aastaga võrreldes pisut vähenenud. Kui vaadata ka politseini jõudnud teadete arvu, siis paistab silma asjaolu, et need on viimastel aastatel vähenenud suisa kolmandiku võrra: 2019. aastal anti politseile lähisuhtevägivallast teada 16 218 korral, mullu oli see number 10 850. Kolmandiku võrra langenud statistika tähendab vastupidist sellele, mida võiks loota. Vähenevate numbrite taga on risk, et Eesti lähisuhtevägivalla ohvrid julgevad aina vähem abi otsida.