Kaili Viidas: „Sageli pannakse eduvankri ette depressioon või läbipõlemine. Minu eduvankri ees on aga rõõm.“

„See võib kõlada väga naivistlikult, aga las ta siis kõlab – minu meelest on lavastaja ikkagi ema. Kui sa ei võta näitlejaid enda ihu ligi nagu ema võtab oma lapsed, siis on minu arvates väga raske teha seda tööd,“ jagab oma mõtteid Endla teatri näitleja ja lavastaja Kaili Viidas, kel täitub 20. mail 40 eluaastat.

Kailist õhkub soojust, pehmust ja rahu. Tundsin seda juba meie esimesel kohtumisel aastaid tagasi, kui ta tõi Noorsooteatris külalislavastajana lavale „Vapruse värinad“. Soojuse ja pehmuse puudutust võib tunda nii selles kui ka teistes Kaili lavastustes, olgu siis loo teema ise kuitahes tõsine, hingekriipiv või karm. Tema hiljutised lavastused „Helluse keeles“ ja „Rocco ja tema vennad“ pole erand – ta oskab mingi imenipiga pugeda vaatajatele kõige paremas mõttes naha vahele ning lükata irvakile või lausa päris valla nende hingesoppides olevaid aknaid ja uksi, mis seni on koputustele suletuks jäänud. See oskus ei ole jäänud märkamata – Kaili on pälvinud Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna, korduvalt Endla publikulemmiku- ja kolleegipreemia, teda on tunnustatud Pärnu Kultuuripärli tiitliga.