Kaili Viidas: „Sageli pannakse eduvankri ette depressioon või läbipõlemine. Minu eduvankri ees on aga rõõm.“

„See võib kõlada väga naivistlikult, aga las ta siis kõlab – minu meelest on lavastaja ikkagi ema. Kui sa ei võta näitlejaid enda ihu ligi nagu ema võtab oma lapsed, siis on minu arvates väga raske teha seda tööd,“ jagab oma mõtteid Endla teatri näitleja ja lavastaja Kaili Viidas, kel täitub 20. mail 40 eluaastat.

Kailist õhkub soojust, pehmust ja rahu. Tundsin seda juba meie esimesel kohtumisel aastaid tagasi, kui ta tõi Noorsooteatris külalislavastajana lavale „Vapruse värinad“. Soojuse ja pehmuse puudutust võib tunda nii selles kui ka teistes Kaili lavastustes, olgu siis loo teema ise kuitahes tõsine, hingekriipiv või karm. Tema hiljutised lavastused „Helluse keeles“ ja „Rocco ja tema vennad“ pole erand – ta oskab mingi imenipiga pugeda vaatajatele kõige paremas mõttes naha vahele ning lükata irvakile või lausa päris valla nende hingesoppides olevaid aknaid ja uksi, mis seni on koputustele suletuks jäänud. See oskus ei ole jäänud märkamata – Kaili on pälvinud Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna, korduvalt Endla publikulemmiku- ja kolleegipreemia, teda on tunnustatud Pärnu Kultuuripärli tiitliga.

Kaili ütleb, et ta on rõõmus ja rahulolev inimene. See ei tähenda seda, et elu poleks teda valusalt näpistanud ja kaikaid kodaratesse loopinud, aga nagu ta ise ütleb, ei rakenda ta katsumusi oma edu- ega eluvankri ette. Teda juhib rõõm. Nii ta ütleb. Ega tee sellest numbrit, kui see võib kõlada tobedalt ja igavalt. Lihtsalt nii on – tema tass on alati mitte pooltühi, vaid pooltäis. Ta vaatab elule sama pilguga nagu merelinna Pärnu tuultele ja tormidele. Need ei tee talle meelehärmi, pigem vastupidi – neil puhkudel vaatab ta vaimustusega, kuidas tuul tema aias toole lennutab, ja meelitab õhinal elukaaslase, dramaturg Ott Kiluski endaga kaasa tormistele tänavatele kõndima.