GALERII JA REPORTAAŽ VÕTTEPLATSILT | Jan Uuspõld läheb koju: „Üks-kaks, saabub naps!“

Kui must komöödia „Jan Uuspõld läheb Tartusse“ 17 aastat tagasi esilinastus, läks lahti tõeline möll. Filmikunstnike telefonid helistati punaseks, sest taheti ära osta dressipluusi-pükse, mida näitleja Uuspõld linateoses kandis. Nüüd tabab sama saatus ilmselt bordoopunast sametpintsakut, millega Jan Uuspõld jätkufilmi „Jan Uuspõld läheb koju“ võttepäeval Kolme Lõvi baaris ringi paarutab. Baarikärbeste seltsis.

„Hea idee, sellest saab mu pensionisammas,“ naerab Uuspõld pintsakuhõlma kohendades. „Põhimõtteliselt kopeerib see kostüüm üht mu esinemispintsakuist. Mul on neid päris mitu erinevat tooni, aga bordoopunane on kõige rohkem kasutusele jäänud.“ Nõndaviisi tuleb filmi-Jan neile vaatajatele, kes teda ka muudel esinemistel kohanud, juba punapintsaku tõttu väga tuttav ette. Ning jääb meelde samal moel kui omaaegne dressikomplekt. „Minu jaoks oli täiesti šokk, mäherdune möll läks lahti selle dressiga,“ naerab mõlema filmi kunstnik Katrin Sipelgas. „Ent eks kostüümi pannaksegi filmis väga palju tähele, sest see on osa karakterist. Näitleja ju liigub selles.“

Sel ajal, mil Jan oma sametpintsakus mööda vilkuvate jõulutuledega kaunistatud baariruumi edasi-tagasi tuhiseb, sätitakse filmi ühele režissöörile, Andres Maimikule valget särki ja vestikest selga. Teibitakse mikkergi külge. „Kas mul on mingid kingad ka?“ pärib Andres. Vastuseks on pearaputus. Pole ette nähtud, tema jalgu varjab kõrge baarilett. Nohisedes lükkab Andres isiklikud jalavarjud varba otsa. Tema kehastada on baarimees Urmas, vaatajale tuttav eelmisest Uuspõllu-filmist. Toona läks rahva sekka Urmase fraas „Üks hetk, üks viin!“, nüüd näikse sama saatus tabavat lauset „Üks-kaks, saabub naps!“. Ent mitte üksnes see lause, neid on mõistagi enam.