OMA ELU POLE ETTE NÄHTUD | Katrin Pauts: peanupud häbiliivast välja – „keeruliste“ eakate lähedased vajavad nõu ja tuge
Mida teha ja kuidas käituda, kui näed, et kõrgesse ikka jõudnud ema või isa enam omapäi hakkama ei saa, aga kuulda ta sind kuidagi ei võta? Mis valem aitaks leppida mõttega, et inimest ei saagi alati aidata – ja kas sunniviisiliselt tohibki? Eksistentsiaalseid küsimusi on vanainimese pereliikmetel sageli mitu peatäit, aga kes aitaks leida vastuseid? Tunnen puudust spetsiaalsest tugiteenusest.
Küllap tuleb mõni neist olukordadest tuttav ette. Näiteks juhtud olema paljulapselise pere pesamuna. Vanemad ei pruukinud sinu sündides olla enam esimeses nooruses, mistõttu võivad nad olmeasjus abi vajada, kui sa ise pole keskealinegi. Vanemad õed-vennad on juba oma elu peale lennanud, oma pered loonud ja vabariigi peale laiali kolinud. Sina pead saatuse tahtel olema see üks, kes kunagi õieti minema ei pääse. Frustratsioon on kirjeldamatu: sul on tunne, et mingit „oma elu“ polegi sulle ette nähtud.
Näiteks võivad su vanemad olla psüühiliste häiretega, mis pendeldavad just sellisel piiril, kus inimene on seaduse silmis hakkamasaav ja vastutusvõimeline, aga talumatult pingelised on just lähisuhted. Nõukaajal jäid skisofreeniast subtiilsemad isiksuse- ja meeleoluhäired sageli diagnoosimata, ravist rääkimatagi. Lähedased mõistavad, et midagi on väga valesti, aga katsu sa tolle ajastu inimesele selgeks teha, et ta „hull“ on. Nii nad siis lihtsalt kannatavad ja üritavad kuidagi hakkama saada. Lähisuhte sissejuurdunud dünaamika ühe osapoole vanaks ja väetiks jäädes ju ei muutu. Kui olid juba lapsena mässitud psühholoogilise manipulatsiooni võrku või tundsid hirmu labiilselt käituva vanema ees, kehtib see kõik ka siis, kui eakale emale-isale on vaja selgeks teha, et ta ei saa enam üksinda hakkama.