OMA ELU POLE ETTE NÄHTUD | Katrin Pauts: peanupud häbiliivast välja – „keeruliste“ eakate lähedased vajavad nõu ja tuge

Mida teha ja kuidas käituda, kui näed, et kõrgesse ikka jõudnud ema või isa enam omapäi hakkama ei saa, aga kuulda ta sind kuidagi ei võta? Mis valem aitaks leppida mõttega, et inimest ei saagi alati aidata – ja kas sunniviisiliselt tohibki? Eksistentsiaalseid küsimusi on vanainimese pereliikmetel sageli mitu peatäit, aga kes aitaks leida vastuseid? Tunnen puudust spetsiaalsest tugiteenusest.

Küllap tuleb mõni neist olukordadest tuttav ette. Näiteks juhtud olema paljulapselise pere pesamuna. Vanemad ei pruukinud sinu sündides olla enam esimeses nooruses, mistõttu võivad nad olmeasjus abi vajada, kui sa ise pole keskealinegi. Vanemad õed-vennad on juba oma elu peale lennanud, oma pered loonud ja vabariigi peale laiali kolinud. Sina pead saatuse tahtel olema see üks, kes kunagi õieti minema ei pääse. Frustratsioon on kirjeldamatu: sul on tunne, et mingit „oma elu“ polegi sulle ette nähtud.