GALERII JA REPORTAAŽ | „Vanamehe muušikal“ lajatab nii sõgeda mölluga, et võtab publikul jalad alt!

„Kuhu on Priidik jäänud?“ nõuab lavastaja Ain Mäeots häälekalt aru. Tema hääl kaigub üle Alexela kontserdimaja saali kui Jeeriko pasun. Käib „Vanamehe muušikali“ lavaproov ning nimitegelase lapselaps pole õigel ajal lavale jõudnud. Tõsi, õigem oleks öelda – veerenud.

Sulni õuekempsu tagant kostab vabandus: „Puu ja ratastool ei mahu korraga läbi!“ Kuniks jändrik puu eest nihutatakse, pääseb kesklavale ka Reigo Tamme kehastatav Priidik. Ta istub ratastoolis kui väike Mukk ning laseb rõngassabalisel põrsal (Peeter Veltmann) end õigele kohale kärutada. Sekundi pealt on otsus tehtud: edaspidi veeretatakse Priidik kohale teiselt poolt. Sealt, kus tõrksat puud ees ei ole.

Ent ratastooliga laval manööverdamine nõuab siiski teatavat osavust. Kunstnik Jaanus Laagriküll on sinna ehitanud terve taluõue tükkis elumaja, kempsu ja laudaga, kus on end sisse sättinud mustavalgekirju lehm. Nii kopsaka udaraga, mäherdust on nähtud üksnes multifilmides ja koomiksiraamatutes. Lavakanadest ei maksa kõneldagi – need on Vanamehe lugudele omaselt veidi pentsiku eksterjööriga. Üsna pikakaelalised, kuid muheda olemisega tegelased.