JUHTKIRI | Rahvusooperi ruumimured: Vanemuine, laena teatrit?

Arutelu Estonia teatri juurdeehituse ümber on taas tõsisemad tuurid võtnud. Kui mitmes kord juba? Samas pole see esimene objekt, mille saatuse puhul kuidagi ühiskondlikule kokkuleppele ei jõuta.

Ajalooliselt väärtuslike objektide puhul on tuline arutelu küll mõistetav, neid täiendades (või kui soovite, kohandades nüüdisaja nõuetele) ongi kõige lihtsam ämbrisse astuda. Näiteks otsustati mõned aastad tagasi Glehni varisemisohtlik kasvuhoone Tallinnas Nõmmel korda teha. Tehtigi, kusjuures osale sellest ehitati ka midagi müüritaolist ümber. Juba eemalt on näha, et palju vaeva on nähtud, aga kasvuhoone omandas pigem mõne Šotimaa kindluslossi ilme. Vaade hoonele, mida peetakse samaväärseks Antonio Gaudi poolt Barcelonasse Güelli parki loodutega, kadus pea täielikult ning mõned muinsus- ja ajaloohuvilised ei taha sinna enam minnagi.

See ongi demokraatia varjukülg – teha midagi sel moel, et kõik rahule jääksid, on niikuinii pea võimatu, kuid mõnikord kasvab arvamuste paljusus nii suureks, et ei saa õieti tegutsema hakatagi. Või on asi siiski meis endis? Siinkohal meenub Lauri Saatpalu hiljutine tõdemus Õhtulehes, et soomlased said hiljuti Helsingis suurema kärata valmis oma Tanssitalo. Rajati see, muide, endise kaablitehase kompleksi, mis on nüüdseks samuti ajalooliste objektide hulka arvatud.