HUNTI ÄRA KARDA, KOERA KÜLL! Koolitaja Aivo Oblikas: „Inimesed peaks saama end tänaval turvaliselt tunda!“

Tänapäeva Eesti ühiskonnas on veider vastuolu. Lugedes sotsiaalmeediat, jääb paratamatult silma see, kuidas lainetena ilmub kommentaare ja tekste stiilis, et hundid võivad hakata inimesi ründama. Olenevalt aastaajast on samaks potensiaalseks ründajaks ka karud. Seda tuuakse välja ennekõike lähtuvalt vaatevinklist, et hunte on liiga palju, neid tuleks rohkem küttida ning kui seda ei tehta, hakkavad hundid inimesi ründama. Kui aga vaatan ametlikku statistikat, murdis dokumenteeritult Eestis viimati hunt inimese aastal 1873. 

Samas jälgides toimuvat, jääb pea iga nädal silma seda, kuidas meil Eestis ründavad hoopis koerad inimesi. Kui meenutada viiimast kümmet aastat, siis pea iga aasta tuleb ette väga tõsiseid rünnakuid, kus inimene saab tõsiselt viga. Kui tõele otsa vaaata, siis tegelikult on aastast 1873 saati ju koerte rünnakutest hukkunud üksjagu inimesi. Viimane selline intsident meenub päris lähiajaloost.  

Seoses oma loodusfotograafia huviga liigun looduses päris palju ringi ning olen korduvalt kohtunud ka huntidega. Meenub üks talvine käik pimedasse laande, kus hundid olid sama rada pidi läinud kõigest 10-15 minutit enne mind. Ja meenutades seda korda, pean tõdema, et ei tundnud hirmu. Ei tundnud seepärast, et hunt naljalt ju ikka inimest ei ründa.