INTERVJUU | Tambet Tuisk: „Kuigi mu töö on enamjaolt avalikkuse ees, siis ma inimesena vajan väga privaatsust. Püüan endale seda lubada.“

Aasta 2000. Emajõe Suveteatris esietendub koguperelavastus „Huck“. Värskelt lavakunstikooli lõpetanud Tambet Tuisk kehastab Huckleberry Finni, tema kursusevennast kolleeg Andres Mähar Tom Sawyerit. Publik lustib. Pärast esikat ilmub lehes karmi kriitiku arvustus pealkirjaga „Emajõe Mississipi ilma Hucki ja Tomita“. „Ehk siis kiideti kõiki teisi, aga meie kaks olime tühi koht,“ meenutab Tambet. See oli mõru hetk.

Kogenud kolleegid ning lähedased lohutasid, ent kehva ja mõttetu näitleja tunne oli ikkagi. Küsimusele, mäherduse emotsiooniga noor Tambet pärast kurja lehelugu lavale läks, kostub kiire vastus: „Sita tundega. Õnneks olid Ingo Normet ja lavakunstikool koolitanud meist professionaalid. Loomulikult mängisime selle teise etenduse ja kõik need järgnevad ära.“

Nüüd, üle 24 aasta hiljem, on Tambet vastu seriaali „Varastatud lootus. Armukelm“ esilinastust märksa rahulikum kui toona. „Olen suutnud endale paksu nahka kasvatada,“ tunnistab mees. „Olen proovinud õppida selliseid asju endast mööda laskma. See on raske, kui oled mõnda töösse palju panustanud. Muidugi võin mõne asjaga puusse panna, aga nüüd oskan endale öelda – mis siis ikka, proovin järgmine kord veel paremini. Tagasisidet võib tulla igasugust, ma ei muretse. Ma ei tegele sellele mõtlemisega üldse. Mina ei ole seda „puusa pealt“ teinud, olen mitu aastat sellega tegelenud. Oma näitlejaid ma imetlen, meeskond oli priima ja mind ümbritsesid paljud „sama veregrupi“ inimesed. Igasuguse kunsti puhul on mu jaoks oluline kommunikatiivsus ja seda ma otsisin ka „Armukelmi“ seriaali lavastades. Ehk siis igasugust dialoogi võimalikkust.“