„Mis internet, kui meil pole elektritki!“ Maal elavad eakad kogevad süvenevat digiebavõrdsust ja kõrvalejäetust

Me oleme uhked, et Eesti on digiriik, see on märk arengust ja heaolust. Ka suhtlus riigiga on kolinud suures osas netti. „Digilahendused ja digitaalne ühiskond võivad küll soodustada heaolu, kuid sageli ei küsita, kas need lahendused jõuavad kõigini,“ ütleb Tartu ülikooli teadlane Kadri Leetmaa. Kui palju mõeldakse sellele, kuidas saab digimaailmas hakkama eakas, eriti kui ta elab maal?

Tartu Ülikooli inimgeograafia kaasprofessor Kadri Leetmaa juhib töörühma, mis uurib, kuidas tulevad maal elavad eakad toime digitaalse arenguga. „Ruumiline ebavõrdsus haakub tihti digitaalse ebavõrdsusega,“ nendib teadlane. Nii riik kui ka erasektor keskenduvad teenuste ja innovaatiliste lahenduste pakkumisel eelkõige neile, kes kohanevad kiiremini – noorematele ja linnas elavatele inimestele. Viletsamate digioskuste ja võimalustega inimesed jäävad sageli kõrvale. „Me sageli ei märkagi neid, kes jäävad kõrvale.“