TEATRIARVUSTUS | Endla „Nukumaja“ langetab vaimse vägivalla maski: upakil kuuse all lõokesed ei lõõrita

Jõulutuledega ehitud uhke, aga upakil kuusega elutoas algab publiku silme all valge ja õhulise plisseerkleidikesega Nora kasvamine iseteadlikuks naiseks. Ta murrab välja vaimse vägivalla kruustangide vahelt ning julgeb lõpuks seljast heita pealesunnitud inglirüü ja kanda rõivaid, milles tunneb end iseendana. Seda nii otseses kui ka kaudses tähenduses.

Endla teatris Laura Jaanholdi käe all lavale tulnud „Nukumaja“ on peen töö nii lavastajalt ja näitlejatelt kui ka kogu meeskonnalt. Lavastust mängitakse Endla Küünis ja lavakujundus on esimesele reale nii lähedal, et kuulda võib näitlejate hingamist. Kas see on aga piisavalt lähedal, et tunda ära ja märgata väliselt ilusa koore alt vaimset vägivalda? Laval küll, sest Jaanhold on lavastajana osanud rõhutada ja detailselt välja tuua selle peeneid niidistikke, mis olid Ibseni näidendis juba algselt olemas. Need vajasid vaid märkamist ja esiletoomist. Näitlejad omakorda mängivad need hiilgavalt välja.

Seda, et kõik pole nii idülliline ja pitsiline, kui algul paistab ja elu on ilusas nukumajas parandamatult kreenis, aitab katkematult meeles hoida ka Illimar Vihmari äärmiselt nutikas kunstnikutöö koos ukse vahele tõmmatud hiigelsuure kuusega. See hoiab sümbolina fookust ega lase vaatajal hetkekski unustada, et ükskõik kui hoolivana tunduvaid ja kauneid sõnu Torvald (Märt Avandi) oma naisele Norale (Liis Karpov) meelalt kõrva sosistab, ei ole see märk lugupidamisest ega tugevast ja võrdsest paarisuhtest, vaid sellest, kui osavalt mees oskab Norat marionetina liigutada selles suunas, nagu tema tahab.