KÜSIMUS UKRAINAST ENAMAS | Olavi Ruitlane: nõrga Bidenita poleks olnud Mariupoli ega Butšat

Venemaa on alati rahu poolt olnud, kordas Vladimir Putin veel eelmisel nädalal telefonitsi Saksamaa kantslerile Olaf Scholzile. Eks ta rääkis Venemaa sisemisest rahust, sest impeerium ei saa ilma välja mõeldud välisvaenlaseta koos püsida. Putinile muidugi ei meeldi rahutused: niipea, kui Prigožin nina Moskva peale keeras, kiirustas ta lennukile ning lendas rahulikumasse kohta. Rahu pole Venemaa presidendi jaoks sõnakõlks: ta suutis selle tõestuseks oktoobri lõpus Kaasanis, BRICSi riikide „tippkohtumisel“ endalt tagumikust ÜRO peasekretäri Antonio Guterrese nagu küüliku välja tõmmata ning kõigi silme all temaga kätlema hakata.

Venemaa surub muule maailmale peale oma komberuumi, mis on pärit Tšingis-khaani pojapoja Batu-khaani aegadest. Selle järgi tuleks meil kõigil kiiresti alistuda või endid surnuks tunnistada. Selle järgi peaksime aktsepteerima nii Krimmi annekteerimist kui ka Malaysia Airlinesi lennu number 17 allatulistamist aastal 2014. See oli veel Barack Obama ajal, kellele meeldis joonistada punaseid jooni Süürias. Joe Biden oli siis asepresident ning alles kogus ideid. Lennukatastroofis hukkus 298 tavainimest. Haagi kohus nägi vaeva, et lennuki taevast alla toonud Igor Girkinile tagaselja eluaegne mõista, aga see otsus ei saa täide minna, sest ta kannab Venemaa „õigusruumis“ nelja-aastast vanglakaristust.

Venemaa taganes oma osalusest tsiviilisikute tapmises. Ju ostis Girkin siis Donbassi turult odava raketisüsteemi BUK. Pahteldas siis seda ning värvis pintsliga üle ja kui tarvis läks, oli kohe varnast võtta. Enne naerdi ju ka, et pärast Krimmi hõivamist ostsid Donbassi kohalikud mehed poest oma raha eest tanke ja suurtükke.