Rein Rannap meenutab oma isa: olin lapsena tema töö üle uhke

„Ma ei unusta iialgi isa ohet mu selja taga: „Kas sa vähemalt ei saaks vähem pedaali võtta!“. Harjutasin klaveril ilmselt midagi võimsat, ja pedaal tegi selle veelgi lärmakamaks. Isa aga püüdis sel õhtul, vaevu meetri kaugusel klaverist, mingit partituuri õppida... Ema aga harjutas viiulit sageli hoopis WCs või vannitoas...“ meenutab helilooja ja pianist Rein Rannap oma isa, muusikapedagoogi, kooliajaloolast ning Eesti esimest pedagoogikadoktorit muusika valdkonnas Heino Rannapit, kes suri 24. novembril 97 aasta vanusena.

„Elasime mu lapsepõlves väga kitsastes tingimustes, kahes toas seitsmetoalisest ühiskorterist, mida jagasime kolme muusikutest perega, ja mis varem kuulus ainuisikuliselt Gustav Ernesaksale.

Mu lapsepõlves oli isa loomulikult väga hõivatud. Töö Tallinna muusikakooli direktorina ja õpetajana, valmistumine teaduskraadide kaitsmiseks, ühiskondlik tegevus, suvel täiendõppe seminar Värskas jne. Nii et ega me just palju midagi koos ei teinud. Siiski oli perel traditsioon teha igal suvel üks automatk, algul toimus see rendiautoga. Seiklesime nii Eestis kui Baltikumis, isegi Karpaatides. Igaks reisiks tehti uus reisilaul, mida siis pikkadel sõitudel – enda lõbustamiseks – kogu perega kaasa lauldi. Algul tegi ema sõnad ja isa viisi, kuid me viimasel ühisreisil, kui olin kuskil 13aastane, kõlas juba minu muusika.