„Ta ainult tirib mind juustest.” Lähisuhtevägivalla all kannataja ei pruugi kaua mõista, et ta on ohver

Naine kukub alla viiendalt korruselt, aga väidab haiglas, et ta pesi aknaid – kell 12 öösel. Kaugelearenud rinnavähiga naine hoiab kodus voodis hantleid, aga mitte lihaste treenimiseks, vaid enesekaitseks. Laps ei taha kooli minna, sest kardab, et isa võib sel ajal ema ära tappa. Vägivallal on palju nägusid, kuid väga sageli on need lood varjatud.

Lähisuhtevägivalla all kannatajad ei taha sageli rääkida, mis nende elus toimub. Nad varjavad. Vahel teeb ohver head nägu, sest ta loodab, et asjad hakkavad millalgi laabuma. Mõni aga ei pruugi üldse aru saada, et see, mida ta kogeb, on vägivald. Ta ei teagi, missugused peavad suhted olema. Vägivaldses kodus kasvanud inimesele võib see olla normaalsus, sest ta polegi muud näinud.

On tähtis, et keegi kõrvalt annaks märku ja näitaks, et väljapääs on olemas. Seda on võimalik teha ka meditsiinisüsteemis. Mida saaksid teha füsioterapeudid, et lähisuhtevägivalda varakult märgata, arutati konverentsil „Kui keha räägib.“