JUHTKIRI | Piiripiinad Narvas

Narva piiripunktis on olukord taas ärevaks läinud, piiriületust ei tule enam oodata tunde, vaid lausa päevi. Tundidepikkune külma käes seismine muudab inimesed närviliseks, on sõimeldud ja kaklemagi mindud. Kohalikud võimud saavad vähe ära teha, isegi tualette ei jätku piisavalt. Kui päeva jooksul piirist üle ei saa, on ööbimisvõimalused pehmelt öeldes piiratud. Vesi on see aga isehakanute veskile, juba on paremad järjekorrakohad äriobjektiks muutunud.

Muidugi võiks öelda Tõnissoni kombel: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“ Aga vaadakem enne, kes need inimesed seal piirijärjekorras on. Spioone ja „rohelisi mehikesi“ nende seast vaevalt leiab, käremeelsed vene rahvuslased eelistavad samuti haukuda ohutust kaugusest piiriaia tagant. Enamasti on need tavalised inimesed, kellel osa perest teisel pool piiri, oma lapsi ja vanemaid armastavad aga nemadki ja millal siis veel oma hoolimist välja näidata, kui mitte saabuvate pühade ajal. Ka soome keelt kuuleb piirijärjekorras märkimisväärselt tihti.

Aga osaks hübriidsõjast on nad tahtmatult ja enda teadmata ikkagi sattunud. On vaid aja küsimus, millal Venemaa propaganda selle teema üles korjab: meie oleme teie arust pahad, aga vaadake ise, mida te seal Euroopa Liidus teete – Eestis rikutakse inimõigusi, kiusatakse ja alandatakse Venemaale tahtjaid, piinatakse inimesi pissihädaga ja samas vaimus edasi. Võrdlus Lõuna-Euroopa pagulaslaagritega on ainult kukesammu kaugusel. Ja mida meil vastu öelda olekski?