GALERII | Seitsme lapsega väikebussis läbi Euroopa: igavust ei tunta, meeleolu on nagu klassiekskursioonil

„Alguses sõitsime kaks tundi korraga ja kaks korda päevas. Lapsed ja loomad peavad saama iga kahe tunni tagant sirutada ja seda me jälgisime väga tugevalt. Meie lastele meeldib sõita ja seda oli küll vähe, et ei saanud kaks tundi järjest teel olla,” räägib seitsme lapse ema Anni Keskülla, kes on oma perega mitmel korral võtnud ette korraliku seikluse – pakkinud abikaasa, kaks koera ja seitse last väikebussi ning reisile põrutanud.

Viljandimaal elava seitsmelapselise pere ema Anni on tootefotograaf, lapsed on vanuses 13, 11, 7, 6, 4, 3 ja 1,5. Anni räägib Õhtulehe podcast’is „Beebipalavik“, et palju lapsi peres oli neil abikaasaga juba alguses unistus. „Esimese lapse katsikupeol küsisid vanemad, et kas see jääb nüüd viimaseks või. Siis mõtlesime, et tahaks nelja last ja mees ütles: „Parem seitse!“, sest tema lemmiknumber oli seitse,„ meenutab Anni muiates. Talle tundus seitse esiti liiga palju, kuid ühel hetkel kasvas peres juba neli last, kellest üks tüdruk, ning Anni mõtles, et võiks ju üks tüdruk veel olla. „Ja siis mõtlesingi, et okei, siis on seitse.“

Naise sõnul on laste lisandumisel suurim erinevus siis, kui on üks laps ja lisandub teine. Pärast kolmandat, naerab ta nõustudes, pole enam vahet, kas neid on kolm või seitse. Kui muidu arvavad inimesed, et suuremad lapsed saavad ju väiksematega aidata ja ongi lihtsam, ütleb Anni, et nemad mehega pole kunagi olnud seda meelt, et vanemad lapsed peavad aitama nooremaid kantseldada. „Oleme küll palunud korra silma peal hoida, et kõik oleks hästi, aga suurt hoidmist või aitamist pole. Neil on päeval koormus nagunii üsna suur ja püüame teha nii, et kodus oleks võimalikult vähe muid kohustusi.“