KULTUURKAPITAL 100 | Toivo Tootsen: kas ajakirjandus väärib oma sihtkapitali?

Eesti Kultuurkapital tähistab 5. veebruaril suurejooneliselt oma sajandat sünnipäeva. Igati väärikas juubel ja kui omal ajal oli kultuurkapitalil ainult kuus sihtkapitali, siis praegu on neid koguni kaheksa. Müts maha Eesti riigi ees, kes nii hästi oma kultuuriloojate eest hoolitseb! Aga ajal, mil teised loomeliidud Eesti Kultuurkapitali juubelit tähistavad, pole ajakirjandusel põhjust pidutseda – nemad on kultuurkapitali ukse taha jäetud, ajakirjanduse sihtkapitali seal ei ole.

Ometi oli Eesti riik oma algusaastatel ajakirjanike suhtes väga soosiv. Kuigi riik oli vaene, jagus valitsusel siiski raha ajakirjanduse toetamiseks. 1923. aastal andis haridusministeerium ajakirjanike õppereisideks välismaale 150 000 marka. Järgmisel aastal eraldati selleks juba 300 000 marka. Neid ei jäetud kõrvale ka 1925. aastal Kultuurkapitali luues. Selle § 12. sätestas: „Kultuurkapitalist asutatakse sihtkapitalid järgmistele kultuuraladele: 1) kirjandus, 2) helikunst, 3) kujutaw kunst, 4) näitekunst, 5) kehakultuur ja 6) ajakirjandus. Iga sihtkapitali asutamisel määrab Wabariigi Walitsus temale kolm miljonit marka.“

Nii see oli, Eesti Kultuurkapitalis oli ka ajakirjanduse sihtkapital ja selle raha kasutati ajakirjanike kutseoskuste tõstmiseks ning majandustingimuste parandamiseks. Nõukogude võim kaotas kultuurkapitali. Eesti Kultuurkapital taastati 1994. aastal. Aga kas ikka taastati, kui selles polnud enam ühte kuuest sihtkapitalist – ajakirjandust?