LEMMIKUTE TEGELIK ELU | Sain ilustamata loengu proua käest teemal vastsündinud kassipoegade uputamine…

Lemmiklooma surm on enamuse inimeste jaoks südantlõhestav sündmus. Mõni leinab oma kodulooma aastaid, mõni ei suudagi koera või kassi kaotusest üle saada ning uue pereliikmega leppida. Samas elab meie inimeste seas ka tuhandeid neid, kelle jaoks ei ole tegemist lemmikuga vaid lihtsalt loomaga, kelle elutee lõppes kuskil…

Endise riigikorra ajal olid kõik koduloomad kui tööriistad – neil oli oma missioon. Püüda hiiri, valvata maja, kõndida adra ees või kasvada lihavaks, et inimpere ära toita. Ma ei ole küll ise maalaps, ainult suviti vanavanemate juurde komandeeritud, kuid kolme suvekuu jooksul puutusin koduloomadega otseselt kokku. Meenub ainult üks koer kolme maakoha kohta, kellel õnnestus 16. eluaastani jõuda. Kasside olemasolust andis mälu märku ainult vanaisa fraasiga: „See väike kala läheb kassile.“

Koduloomad olid toona tulijad ja minejad. Ei steriliseeritud ega kastreeritud neid, kaitsesüstidest või puugirohtudest rääkimata. Loomaarstide huvi oli suunatud pigem suurematele lojustele, kes kõhtu täitsid või tööd aitasid teha.