KAS SUREME VÄLJA? Viie lapse isa: pettuda pole põhjust niivõrd riigis, vaid meie endi rahvas

Eestlasele iseseisvus ei sobi, sest siis hakkab ta välja surema. Rõõmu oma vabadusest ei oska ta samuti tunda, süüdistades iseenda mannetuses riiki. Sure siis pealegi välja! Mida parem elu, seda kiiremini me välja sureme.

Kõige hoogsamalt sigis eestlane pimedal orjaajal, kui mõisahärral oli esimese öö õigus, aga loomulikult polnud kõrges iibes süüdi üksnes tema – kipras kulmuga talumehed andsid pühas vihas põhipanuse. Me ei surnud välja, rehetare ühes servas mängisid lapsed puidust nikerdatud hobuste ja lehmadega, sellal kui vanemad põhukotil uusi juurde tegid.

Viimati lõi eestlaste sündimus rekordeid 1980. aastate lõpu laulva revolutsiooni ajal ja inertsina 1990. aastate algul, mil maa tuli täita lastega ja voodid kääksusid peagi kaduvas ENSVs hoogsalt. 1988. aastal sündis meil 25 000 last. Vabaduse lõhn soosis spermatosoidide ja munarakkude kohtinguid. Kui sündimus langes alla 20 000 lapse – see oli samal 1991. aastal, kui me jälle vabaks saime! - hakati rääkima demograafilisest august, aga siis me ei teadnud, kui sügav see auk on, sest 2024. aastal sündis alla 9700 lapse. Isegi möödunud sajandi kõige jubedamal, 1945. aastal sündis Eestis 15 000 last.