VANEM PÕLVKOND EUROLAULUST | Siiri Laidla: Tommy Cashi lugu on särav paroodia kogu selle maailma hulluse üle

Olen vanema põlvkonna esindaja, kes räpist ega supermoodsaist staaridest suurt ei tea. Umbes nii, et las nad olla, kui kellelegi kahju ei tee. Pole ma ka puruvana, kes nutab taga Heli Läätse ja Georg Otsa ning kuulab üksnes Orumetsa, Joalat ja Suveniiri. Muusika areneb, muutuvad lauluesitajad ja muusika tähendus üldiselt. Naudin ajatut hardrokki, olen ka koorilaulja, lastemuusikakooli lõpetanu, tean üht-teist klassikalisest muusikast. Nii tekibki küsimus: kuidas suhtestuda Eurovisiooniga, mis on ju lauluvõistlus? Mis näidikute järgi seal võisteldakse?

Eesti jaoks esimese Eurovisiooniga pidi toime tulema Janika Sillamaa aastal 1994. Jaak Joala askeldas seal usinasti mänedžerina. Praegu on seda pisut piinlik meenutada, aga las see olla - ikkagi esimene pääsuke, kes ei too alati kevadet. Huvi Eurovisiooni kui sellise vastu aga tekkis ja püsib siiani.

On paar lemmiklugu, mis edasi ei pääsenud, näiteks „Opera in fire“ või Iiris Vesiku „Ice cold story“. Nendes võis aimata suunda lavalisele liikumisele, ohoo-efektile, paroodiale. Jah, seda šokivärki proovisid ka Kreisiraadio mehed „Leto Svetiga“, koguni nii, et suutsid meid ära tinistada. Koguni nii, et läksidki oma väljamõeldud keelega Eestit esindama. Miks rahvas neid eelistas? Kas kõigil oli Eurovioonijandist kopp ees ja taheti kogeda midagi hoopis teistsugust? No ja seda teistsugust hakkas tulema, alates Conchita Wurstist kuni mulluse roosas seelikus meheni. Näis, et normaalne laul oli oma aja täiega ära elanud.