JUHTKIRI | Erakondade ja rahameeste sõprus ehk raha paneb rattad käima

Raha paneb rattad käima, laulis ooperitenorist lavatäht Eedo Karrisoo 1937. aastal. Et raha sobib universaalseks ekvivalendiks kõigele, olgu see kaup, võim, usk või aated, oli selge juba piibliaegadel, kui pühakiri käskis usklikel kümnist maksta. Sestap on ka poliitikud raha alati armastanud. Ja rahamehed omakorda poliitikuid.

Et nende suhete üle säiliks mingi kontroll ja mõned rahakamad teistest võrdsemateks ei osutuks, on meil – nagu ka mitmel pool mujal – paika pandud kindlad reeglid ja ellu kutsutud erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Paraku ei meeldi see ei poliitikutele ega rahameestele. Ikka ja jälle kerkib teema avalikkuse ette ning rikastab aeg-ajalt meie uuemat folkloorigi. Meenutagem või terminit „kolmandik sulas“ seoses Keskerakonna ja Lasnamäe õigeusu kirikuga. Oravakujulise vapiga erakonnalt läks liikvele ütlus „raha kilekotiga ukse taha“. Verivärskest Porto Franco kohtuasjast on juba rahvasuhu jõudnud termin „supsutama“. Saamaks folkloorile täiendust esimeses kohtuastmes õigeks mõistetud Isamaa suursponsori Parvel Pruunsilla juhtumist, millest on Õhtuleheski teiste seas juttu, võiks lausa üldrahvaliku võistluse välja kuulutada.

Ameerika vastu me muidugi ei saa. Keegi Michigani osariigi kuberneridest olla kord asutanud oma kontori kõrvale Suure järvistu kaldal kalastustarvete poe, kus olid muu hulgas müügil pöörase hinnaga vihmaussid, 10 000 – 50 000 dollarit tükk. Ärimehed tabasid kohe ära, et enne kuberneri jutule minekut tuleb poest läbi käia ja mõned ussid osta. Kuberneril oli muidugi juba enne hädalise ärakuulamist teada, millised ussid oli keegi ostnud, aga juriidiliselt oli ju kõik korrektne.