GALERII | Elmo Nüganen: „Pantalone on üks osa sellest kontserdist. Ta ei rebi tekki enda peale, vaid on üks killukene Eestist.“

„Kindlasti me ei mõelnud sellega teha vihjet Nõukogude liidu lagunemisele,“ tõdeb vabariigi aastapäeva kontsertlavastuse lavastaja Elmo Nüganen pärast peaproovi, kus muuhulgas on kavas ka „Väikeste luikede tants“ vene helilooja Pjotr Tšaikovski balletist „Luikede järv“. „See number ei ole seotud Nõukogude liidu tapmisega, vaid see oli hea võimalus tuua balletimaailm lavale, sest „Väikeste luikede tants“ on lugu, mida baleriinid on pidanud lapsest saati harjutama. Nad teavad seda une pealt. Kui nad kuulevad seda algust, tõusevad nad kohe varvastele ja hakkavad tantsima. Sel numbril pole muud suurt tähendust, kui et natuke huumorit ja nalja saaks.“

Huumorit on, nalja ka, sest väikeste luikedega ühineb ka Nüganeni enda kehastatud Pantalone, kes koos baleriinidega kergel sammul kulisside vahele tantsiskleb. Ent teeb ta muudki. Kõhuli viskudes püüab ta ühe baleriini lahtipõimunud varvaskinga paela tantsu ajal kohendada. Ebaõnnestunult. „Varvaskingaga ma pihta saada ei peljanud,“ muigab lavastaja. „Me ei muutnud Marius Petipa koreograafiat ja need liikumised on muide sarnased sellele, kui inimene tahab ühe jalaga lahti saada sellest, mis on teise jala küljes. Selles see huumor ongi. Ja mina sain natuke kaasa tantsida.“

Ning siin pole enam tähtust tõigal, et naabruses asuva agressorriigi poliitika meid kõiki hirmutab. Tšaikovski on geenius. Tema „Luikede järv“ on suurepärane teos. Tühja sellest, et kunagises Nõukogude liidus näidati selle lavastuse salvestust puhkudel, mil mõni tähtis parteifunktsionäär suri. Lõpeks ei ole Tšaikovski milleski süüdi. Ning tegelikult võivad luiged tantsida ka Eesti vabariigi aastapäeval. Nüganeni lavastuses kohe kindlasti.