PRESIDENDI KÕNE KAJA | Ott Kaldma: kallis Eesti riik
Seekordne presidendi aastapäevakõne algas kena kalambuuriga, kui president Alar Karis pöördus mitte kalli eesti rahva, vaid kalli Eesti riigi poole. Ma muidugi ei tea, kas see oli nii mõeldud, aga meie riik on tõesti kallis – seda nii emotsionaalselt kui ka hindade poolest. Kõne algus oli optimistlik ja lootusrikas. President sõnas, et eestimaalastel on muu hulgas suutlikkus jätta kitsad huvid, poliitilised vaated ja sisemised sunnid kõrvale. Kahjuks me teame, et see ei ole päriselt nii, aga pidupäevakõnes on selline optimism võib-olla põhjendatud.
Siiski kõlasid kõne alguses ka kriitilisemad noodid poliitikute suunas, sest majandust pole juba aastaid suudetud kasvule aidata. Karis kasutas väga head metafoori jalgrattast, mida küll täiest jõust vändatakse, aga paraku ei liigu see edasi. President juhtis tähelepanu ka kurvale faktile, et juba igal kolmandal eestimaalasel on raske toime tulla – kallis Eesti riik.
Nagu meile kõigile, teeb muidugi ka Karisele muret oht reeglitepõhise maailma hävimisse ja julgeolukorra drastiline halvenemine. President juhtis tähelepanu väga ohtlikule kurjuse ja viha kasvule, mis kogu maailmas aina rohkem ühiskondi lõhestab. Vastupidselt eriti viimastel nädalatel paljude spetsialiste ajakirjanduses avaldatud sedastusele, et ÜRO on Venemaa ja USA käitumise tõttu surnud, oli president siiski lootusrikas, et senist maailmakorda saab veel päästa. Kindlasti oli taotluslik, et Karis peatus Ukrainal üsna põgusalt – on väga kahju, et meie iseseisvuspäevaga samal kuupäeval algas räige Venemaa vallutussõda, mis jääb meid ilmselt veel aastaid kummitama. Näidet pole raske leida – on kõnekas, et isegi meie peaminister ei saa osaleda oma riigi sünnipäeval, olles praegu Ukrainas toimuval tippkohtumisel.