ARVUSTUS | Katrin Pauts: tahan Meghani beežis köögis ropendada, röhitseda ja matsutada nagu siga

„Ta on ju nagu Putin. Elab oma võltsmaailmas ega saa s***agi reaalsusest aru,“ iseloomustas üks mu sõber Sussexi hertsoginna elustiilisaadet – järjekordset projekti Harry ja Meghani beežis produktsioonikombinaadis, mis kõigi kriteeriumite järgi on ebaeeskujulikult halb ja igav televisioon, aga mida suurest vihast ilmselt ikkagi päris palju vaadatakse.

Koka-, küünlavalamise-, kalligraafia- ja jumal teab mis sodi-podi-saade „With love, Meghan“ peaks Netflixile loodetavasti tagasi tooma kõik need miljonid, mida välismaise meedia teada olla Sussexi hertsogipaarile avansina välja makstud. Millegipärast pole mul kahtlust, et nii see saab ka olema – kui üks saade ikkagi teenib kriitikutelt üle kogu maailma universaalselt ühepunktilisi hinnanguid ja märatsevalt halbu arvustusi, ei suuda ju keegi kiusatusele vastu panna. Muidugi tahetakse sellist saadet näha. Muidugi ongi see täpselt niisugune halb meelelahutus, mis ei tohiks kuidagi toimida, aga näe, kõigi suureks meelehärmiks ikkagi toimib. Ja pange mu sõnu tähele: väga tõenäoliselt tuleb sellele veel lisa.

Vaatasin ju minagi kõik kaheksa episoodi lõpuni – kannatasin kohutavalt, kiristasin hambaid, ropendasin omaette, et seda õõvastavalt õõnsat beežiplahvatust kuidagi üle elada, aga ikkagi vaatasin. Samasuguse sisimas piinlikkust tekitava sportliku hasardiga, mida avalikult välja näidata ei tihata, jälgivad paljud ka Donald Trumpi tegemisi: õudne ja kõhe on küll, aga ikkagi tahaks ju näha, kui kaugele on tal veel võimalik minna. Kas tõesti ei tulegi piiri ette? Ta päriselt saabki seda kõike endale lubada? Mitte keegi ei saa tulla ja öelda, et kuule, see on ju täispask, mida sa siin kokku kütad, paki oma potid-pannid nüüd kokku ja lõpetame selle jama ära.