Margus Tabor: „Kui Hiiumaal lumehelbekeste ja lehmade vahtimisest ära tüdinen, sõidan Viljandisse inimesi vaatama.“

Kui näitleja Margus Tabor (62) mullu otsustas, et jätkab vabakutselisena, oli tal plaan selge: elu jätkub Hiiumaal. „Hiidlased hakkasid mind aasima, kui tunnistasin, et ma ootan sügist ja talve, ning ütlesid kaastundlikult: „Mhmh, ootad sügist ja talve...“,“ naerab Margus. „Ma saan aru küll, miks. Kui ma tavaliselt olen suviti Hiiumaal olnud, siis ikka teen midagi kogu aeg. Aga talvel juhtub küll neid päevi, et sa ei teegi mitte midagi.“

Nii juhtuski, et talvepäevad kulgesid omamoodi. Rauges vaikelus. „Lähed vaatad, kas jää kannab. Jalutad. Istud terve päev akna all ja vahid, kuidas ilm muutub,“ kirjeldab Margus, mil moel talvepäevad õhtusse veeresid. „See programm ei ole õnneks väga pikk, sest aknast välja vaatamine lõppeb pool neli õhtul ära. Pimedaks läheb. Kui sul on maal maja, siis pole vaja tööd otsida. Sul on kogu aeg midagi teha. Talvel pole aga muud, kui väike võitlus lumega.“

Teisalt oli see just tunne, mida ta pikisilmi ootas. Hiiumaa sügise, talve ja kevade kogemine oli tema jaoks kui kojutulek. Või paradiisi jõudmine. Kui ta Soonlepa kandis mere äärde jõuab, siis see ongi paradiis. Ning ega ta kerge südamega sealt mandrile ära tule. „Mina ei oska kohtadest lahti lasta,“ tunnistab Margus. „Ka siis, kui pean korraks ära minema, ohin, et miks ma pidin sellise asja kokku leppima. Mul on tunne, et maja jääb üksinda.“