PÜHTITSA PROBLEEM | Olev Remsu: poliitikud taovad lihtsakoelist tamkat, tegelikult aga käib keeruline malemäng

Tunnistan, et minu jaoks oli suur pettumus meie riigikohtu 11. märtsi otsus, millega keelduti menetlusse võtmast Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku ja Pühtitsa kloostri kaebust riigikogu poliitilise avalduse kohta. Meenutame siis, et mullu 6. mail tunnistas riigikogu Vene õigeusu kiriku sõda toetavaks institutsiooniks.

Tookord oli häälte vahekord järgmine: 75 saadikut oli poolt, kaheksa vastu, erapooletuid ei olnud, 18 viibis eemal. Juba toona haistsin ma siin odavat võidupatriotismi, ollakse nagu nakatunud vaenlaste otsimisse, see aga ei tee muud, kui mürgitab õhkkonda. Nunnade arvelt tahetakse endale lisada hääli järgmistel valimistel ning seda võib nimetada üle laipade trügimiseks.

Või usub keegi tõemeeli, et Kuremäe Pühtitsa Jumalaema Uinumise nunnaklooster on ohtlik Eesti Vabariigi eksistentsile? Igatahes kahjustab see meie mainet ausa (nii religioosses kui ka ilmalikus mõttes) maailma silmis ning on vastuolus Euroopa aladel alates Rooma aegadest omaks võetud süü individuaalsuse printsiibile. Ja nüüd riigikohus sisuliselt toetas süü laiendamist süüdlastest kaugemale? Kuskil kaugel mõtete tagapõhjas kummitas meelde Stalini aeg, mil lisaks n-ö rahvavaenlasele hukati ka tema perekond.