JUHTKIRI | Suure Venna pilgu all

Plaan paigutada liiklusse lisakaameraid on kaasa toonud erinevaid reaktsioone. Liikluskaamerate lisamise plussid on seadusekuulekatele kodanikele justkui olemas. Neile, kellele ei meeldi, et keegi sõidab taas süüdimatult ristmiku kinni. Ka kiirus peaks olema nõuetekohane kogu aeg, mitte ainult vahetult enne kaamerat. On loogiline kinnitada autos turvavöö ja roolis olles kasutada helistades käed-vabad-süsteemi. Need nõuded ongi tegelikult ju selleks, et kõik teedel ja tänavatel vurajad suurema tõenäosusega õhtul turvaliselt koju jõuaksid.

Kõigi nende kasulike nõuete täitmist peakski liikluskaamerad suutma jälgida, et vajaduse korral saaks isepäised rikkujad välja sõeluda ja neid trahvimisega korrale kutsuda. Samas tikub aga vaikselt ligi õõv. Kas riigi eesmärk peaks ikkagi olema soov koguda trahviraha? Juba on teateid, et kiiruskaameraid on paigaldatud kohtadesse, kus need eelkõige just seda eesmärki näivad täitvat.

Ja kas need kaamerad ikkagi peaksid teadma, kes millal kuhu sõidab? Ja kui peaksidki, siis kellel on õigus seda infot kasutada? Elu Suure Venna pilgu all pole meelakkumine. Jälgimisühiskonnad meenutavad meile ühiskonnakorraldust rohkem kui 35 aastat tagasi, kui riik oli vangla ja kodanik pidi ise vaeva nägema, et mitte kuidagi pidi repressioonide küüsi langeda. Oli ka ütlus „paragrahvi taha asi ei jää“ – olgu vaja korraldada, mida tahes, küll leiab viisi, kuidas seda ohvrile kaela väänata.