JUHTKIRI | Stagnatsioon

Ehkki valitsus on teinud oma sõnul kangelaslikke jõupingutusi, et Eesti majandusseisu parandada ja tegelikult see olevatki juba tõusuteel, pole seda Eesti Panga äsja avaldatud majandusprognoosist eriti näha. Majandusele ennustatakse küll pisikest kasvu, kuid Euroopa riikide seas asub Eesti majandusarengu poolest jätkuvalt tagumises otsas. Inflatsiooniks oodatakse tänavu kuut protsenti, mis on Euroopas ülekaalukalt kõige suurem number ehk koht on küll esimene, kuid samuti tabelis, kus tahaks olla viimane. Ka töötuse määr kasvab 7,2 protsendini.

Olukord, milles kuuled midagi sootuks muud kui näed, toob meelde ühe teise aja – nõukogude võimu viimased aastakümned. Ka siis räägiti, et kohe-kohe hakkab meil hea, kuid poelettidel või palgapäevadel nähtav pilt ajas üha enam ahastama. Nõukaaja lõpu hüperinflatsiooni ei taha meenutadagi. Kangelaskombainerid koristasid kaks korda rohkem vilja kui maha pandi ja Eestilgi oli oma kangelaslüpsja, kes viibis lõpuks küll rohkem Moskvas kui laudas, kuid tavainimeste elus see ikka ei kajastunud. Läks liikvele anekdoot, et Nõukogude Liit ei lähe USAst mööda ainult sellepärast, et ameeriklased ei näeks nõukogude kodanike paljaid... Noh, saate isegi aru, mida.

Seda olukorda hakati nimetama stagnatsiooniks. Ja müüt igikestvast ülesehitustööst, mis peatselt õnne õuele toob, kukkus lõpuks lõpuks mürinal kokku.