„Ta jäi Suure Isamaasõja ajal teadmata kadunuks.“ Kas Heino Lipule sai saatuslikuks vangilaagrisse saadetud vend?

Kui koostada mingit sorti edetabel Eesti spordiloo suurtest mõistatustest, trooniks selle eesotsas ilmselt küsimus: miks ei lubanud punavõim Heino Lippu (1922–2006) rahvusvahelistele võistlustele, kuigi 1940. aastate teises pooles ja 1950. aastate alguses oli tulemuste poolest tegemist maailma parimate sekka kuulunud kümnevõistleja ja kuulitõukajaga? Põhjuseks on toodud „poliitilist usaldamatust“, kuid millest see ikkagi johtus? Ajalookultuuri ajakirja Tuna värskes numbris heidab ajaloolane Valdur Ohmann teemale uut valgust.

Heino Lipu välisvõistluste keelu esimene peatükk kirjutati 1946. aastal, kui mees oli istunud Moskvas lennukisse, et suunduda Oslosse kergejõustiku EMile. Raudlinnu propellerid juba töötasid, kuid siis saabusid pardale isikud, kes käsutasid Lipu maha.

Lipp ise märkis 1992. aasta dokumentaalfilmis „Heino Lipu lugu“, et „nii lõppes esimene reis, mis mõjutas ka kõiki teisi“. Ta esitas versiooni, et ilmselt sai saatuslikuks asjaolu, et 1945. aasta mais oli ta valesüüdistuse alusel Tartu rongijaamas arreteeritud ning saadetud esmalt Põllküla ja seejärel Maardu filterlaagrisse – kellel kord juba vangilaagri märk juures oli, seda ei saanud usaldusväärseks isikuks pidada.