JUHTKIRI | Inimelu hind

Kinnipidamisasutus peaks olema koht, kus kurja teinu saab oma võlgu ühiskonna ees veidigi tasuda, et naasta vabadusse paremana ja – mis veel olulisem – ohutumana. See kõik eeldab, et vangla suudab päriselt olla kurjuse valvuri asemel koht, kus toimub ümberkasvamine. Või vähemalt luua muudatusi suunas, kus ühiskonda naasnud isik ei soorita vabanenuna veel rängemat roima.

Võtame kas või hiljuti Õhtulehes avaldatud loo, kus seksuaalkuriteo ja tapmise eest 18 aastat vangis istunud mees sõbrunes oma uues kodumajas elava erivajadustega poisiga ja isegi abiellus ta emaga. Lapse vägistamine kestis mitu aastat. Kui tema jäle tegu tuli tänu lastehoiu kasvataja sekkumisele päevavalgele, üritas ta end õigustada, nagu oleks sellise tegutsemise algul üheksa-aastane poiss seda ise soovinud.

Kahjuks leiab Eestis ridamisi lugusid, kus vanglast vabanenu sooritab üsna pea uue kuriteo. Need kipuvad olema juhtumid, kus inimene on oma karistuse lõpuni kandnud ja tema suhtes ei saa rakendada kohutuslikus korras järelevalvetoiminguid, nagu enne tähtaega vabastamise korral. Seda on mitmel korral nimetatud meie süsteemi oluliseks nõrkuseks, mille parandamise osas laiutatakse vaid käsi – inimene kandis karistuse ju ära. Ükskord kukub ka eluaegsega võrdsustatud aeg ehk 25 aastat trellide taga. Rääkimata sellest, et vangla on maksumaksjale kallis.