Lõputud võimalused iseendas

Ikka üks samm edasi ja kaks tagasi. Kes on kord alustanud tööd iseendaga, teab, millest käib jutt. Kuid tasuks on oskus olla õnnelik.

Miks hakkab inimene iseennast otsima? Oma kohta maailmas? Oma mõtet? Kas poleks lihtsam ja mõnusam oma elu ära elada tavaliselt: muganduda rutiiniga, uppuda argipäeva? Mis sunnib inimest sellele igikestvale endas kaevamisele? Ja kaevates tundub üha enam, et mida sügavamale jõuad, seda rohkem kaevata tuleb. Millal lõpp ükskord ometi paistma hakkab?