Juhtkiri | Tee Kadriorgu saab olema okkaline ja käänurikas

Eesti presidendivalimised – nagu eestlane isegi – ei saa algul vedama, pärast pidama. Küllap ei oodanud märtsis presidendivalimised avatuks kuulutanud, end kandidaadi kandidaadiks esitanud ja siis nädalaid vastaskandidaadi esilekerkimist oodanud Siim Kallaski, et presidendiks soovijaid lõpuks nii palju saab. Ja et valimislahinguid tuleb pidada mitte üksnes riigikogus ja võib-olla valimiskogus, vaid ka oma erakonnas. Nüüd, kus vormiliselt parteitu, kuid hoiakutelt reformierakondlik Marina Kaljurand teatas, et Kallas võib õnne proovida riigikogus – Kaljuranna toetajad olevat valijameeste seas – , tekkis pildile pikantseid pooltoone juurde.

Eks oli juba mitu nädalat varem sosistatud, kuidas reform võib presidendiks teha sots Nestori, sest hall kardinal sooviks vältida erakonna lõhkiminekut. Kallas oli lubanud põllule minna, kui teda riigikogus üles ei seata. Kaljurannale plaan vist sobib. Ja mitte üksnes mainekujunduslikult – et kuidas sa sobid rahva ühendajaks, kui ajad lõhki erakonna, kuhu sa ise ei kuulugi – vaid nii ei pea kartma ka riigikogus põrumist. Põrumist aga ei saa välistada, kui kõik peale Vabaerakonna on juba oma kindla kandidaadi taha koondunud ning valmis parimast mehest-naisest loobuma vaid siis, kui vastu pakutakse midagi eriti magusat.