ÕHTULEHE KRIMIJUTT | "Suvevõõra surm", 19. osa

"Mu õde oli nagu eksootiline lind. Värvikirev ja vaba." Nad istusid nüüd nõia poja üllatavalt puhtas köögis vanaaegse ümmarguse laua taga, jõid päris head taimeteed ja sirvisid vanu fotosid, mille peremees oli tagakambrist toonud. Hästi hoitud pilte oli kümmekond. Paaril poseeris nõia poeg koos oma väikese õega, paaril teisel fotol oli neiu koos emaga, kellele oli hämmastavalt sarnane – mustad juuksed, tõmmu jume, kõrged põsesarnad, ilmekad tumedad silmad ja jumekas näos kiiskavvalgena tunduv naeratus.

"Vanemad andsid talle vabadust, sest neile tundus, et ta hukkub ilma selleta. Aga nad tegid vea. Riina hukkus lõpuks just liigse vabaduse pärast. Ta oli keskkooli kümnendas klassis, kui rasedaks jäi. Te olete üsna noored, võib-olla te ei kujuta ette, mida tol ajal tähendas vallasema olla. Lapsega lits, nagu siis öeldi. Riina julges sellest ainult mulle rääkida. Isa oleks veel aru saanud, aga mitte meie ema. Tema kujutluses oli Riina vähemalt jõuka laevakapteni naine. Riina ise ei teadnudki, kes lapse isa on. See oli kõige hullem. Mina ta surma saatsin ja selle teadmisega elan nüüd terve elu."