Juhtkiri | Härra või proua president?

Täna saame vastuse, kelle valijamehed sõeluvad meie uueks riigipeaks. Üle Eesti kokku sõitvad valijamehed peavad ära tegema töö, millega riigikogulased Toompea valimisvoorude aegu sõlmitud kokkulepetest hoolimata ühele poole ei jõudnud. Kõik esitatud kandidaadid saaksid uues ametis kahtlemata hakkama – osa neist ehk teistest veidi paremini. Kuid asjaolu, et senini ei julgeta spekuleerida sellegi üle, kes kandidaatidest jõuavad teise vooru, ei räägi mitte niivõrd sellest, et kõik kandidaadid on võrdselt head, vaid et neist ükskõik kelle valituks osutumisel oleks ta suurele osale parteidest ebamugav president. Nii kulubki presidendi äravalimise asemel suurem osa aurust hoopis ebasobivate kandidaatide mängust välistamisele.

Oleme olukorras, kus kandidaadid, kellelt oodatakse rahva ühendamist, ei tekita erimeelsusi ja veelahet mitte ainult erakondade vahel, vaid ka erakondade sees. Seetõttu võivad ka seekordsed valimistulemused olla sama üllatuslikud kui 15 aastat tagasi Arnold Rüütli presidendiks saamine. Lisandub veel teinegi paradoks – kui erakonnad kahtlustavad, et võimupartei tahab tema toel võimule tõusvast riigipeast saada enda jaoks mugavuspresidenti, siis enamiku erakondade jaoks oleks tegu ebamugava isikuga. Ja selle tõdemusega olemegi tagasi põhjuste juures, miks riigipead juba riigikogus ära ei valitud.