Juhtkiri | Eesti Rahva Muuseum kütab kirgi

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone traagelniidid paistavad kaugele: piisavalt läbimõtlemata on, kuidas jõuavad turistid kesklinnast muuseumisse ilma viitadeta ja mööda sõiduautodele liigkitsaid teid, hoonet võsasse matta ähvardava vale kibuvitsasordi väljajuurimine alles käib, veebikülg on vaid ühes keeles ning tagatipuks kukkus suurejoonelisel avapeol eest ERMi klaasuks. Ent kõik see on parandatav, ja kui paljud meist saidki neid pisivigu märkama, kui hoopis suuremat tähelepanu nõuavad muuseumi eksponaadid? Üks neist – jalalöögist lagunev Neitsi Maarja, mis ärritas hoone sissepühitsenud peapiiskoppi, lubab saada suuremaks publikumagnetiks kui mistahes uhked rahvarõivad või õllekapad. Isegi kui pildirüüstet kujutavalt ekspositsioonilt on puutetundlikkus nüüdseks võetud.

Vigade silumist ei saada vabandused. Aga kas muuseumi asi ongi olla meele järele kõigile ja iga solvumise peale eksponaate kinni katta või silme alt ära viia? Kui igale solvumisele äkkreageerida, näeksime ERMi külastades lõpuks hallust, sest kaoks julgus katsetada. Tõsi, see ei tähenda, et eksponaadid ei võiks muutuda või täieneda. Neid võib ka eemaldada, aga seda ei tohi teha survestamise tulemusel. Muuseum peakski ajalugu tutvustama nii, et see oleks huvitav, paneks uurima ja mõtlema ning kompaks piire mitte ainult esimesel külastusel, vaid ka viiendal.