Juhtkiri | Rail Baltic viib meid tulevikku?
Enamik meist suhtub Balti riikide peaministrite poolt äsja allkirjastatud Rail Balticu ehituskavasse tavapärase rehepapimentaliteediga – kuni EL sellest üle 80 protsendi kinni maksab, siis võib selle ju valmis ehitada ja küllap kümne aasta pärast vaatame, kuidas seda kasutada annab. Muidugi tuleb aru saada nende inimeste murest, kelle hoovist uus raudtee läbi sõitma hakkab või kelle talumaad poolitab, kuid loodetavasti saavutatakse nendega hüvitiste osas samasugune kompromiss kui Vene piiri äärsete maaomanikega uue piiri väljaehitamisel.
On selge, et lähema kümnendi jooksul annab raudteeehitus tööd paljudele kohalikele, isegi kui peatöö- või ka alltöövõtjateks saavad olema välisfirmad. Tegemist vajavate tööde maht on sedavõrd suur, et isegi teehooldajad on mures, mis saab teedeehitusest ja –hooldusest, kui tõenäoliselt kõik suuremad selle ala ettevõtted on rakkes tulutooval raudteeehitusel. Liiva ja kruusa kallinemisest ei maksa rääkidagi. Seega turgutab raudteeehitus meie majandust isegi siis, kui kümnendi jooksul peaksid asjad maailmamajanduses hapuks minema.