Aimar Ventsel | Kuidas jutustada Eesti lugu?

Tegelikult olin ma Kaug-Idas, linnas nimega Jakutsk, kui näoraamatut avades ei saanud ma üldse aru, miks eestikeelne osa mu lindist on täis nalju mingi rändrahnu ümber. Küsimuse peale sain teada, et see on Eesti uus logo. Hiljem tuli välja, et korrektsem on öelda bränd. Veel hiljem selgus, et tegemist on osaga nähtusest nimega tööriistakast. Tunnistan, et nõustudes kirjutama rändrahnust, ei arvanud ma ise sel hetkel mitte midagi. Mis ongi vast etnoloogi jaoks kõige parem lähtekoht.

Raske on öelda, kui suur osa Eesti vabariigi elanikkonnast ei ole rändrahnust vaimustuses, ent neid on kindlasti üksjagu. Küll aga ilmusid särgipoodide akendele väga ruttu uut brändi pilavate piltidega särgid. Tinglikult võib ju öelda, et seegi on rändrahnu brändina kasutuselevõtmine. Siiski katsuks juurelda, milles on Eesti märkide publikuedu ja -ebaedu põhjused. Kui minna algusesse, siis võime Eesti vabariigi puhul rääkida kolmest logost. Kaks neist on olnud ametlikud, riigi tellitud ja kinni makstud, üks mitteametlik ja loodud rohujuureinitsiatiivina. Kõige segasem on lugu kronoloogiliselt viimasega. Väga suure summa eest on saadud midagi ebamäärast rohelist, mis peale kõige muu polegi Eesti märk, vaid osa mingist abstraktsest tööriistakastist. Kogu kupatuse kohta on raske aru saada, kes ja kuidas seda kasutama peaks. Avalikkust informeeritakse, et töö rohelise kujundiga on kestnud juba kaks aastat, kujundi nimi on rändrahn ja see räägib välismaalasele niinimetatud Eesti loo.