Igor Gräzin | Provintsi ülistuseks

Õhkõrnad valgete kleitidega neiud ja kunstnikulipsudega härrasmehed Anton Tšehhovi näidendites („Kirsiaed“, „Kajakas“, „Ivanov“) ja Oskar Lutsu filosoofist apteeker Palamuse noori ellu saatmas („Suvi“) on mõeldamatud mujal kui üksnes provintsis.

Kusjuures provints ei tähenda linna puudumist, vaid omaette olevat ilusat ja väärtuslikku elu. Just provintsis on alati olnud natuke kopitavat kodusust („ei särada ei antud meile… ent siiski tere tulemast!“, Aleksandr Puškin), veidi maitsetut moe-maitset (Gogoli „Surnud hingede“ galerii on nii koomiline kui ka ülev!), tabamatut igatsust („Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“ – „Kolm õde“), natuke lihtsameelset ausust… Kui Puškin nimetab oma tähtsaimat kangelannat Tatjanat provintsitariks, siis on see mõeldud ülivõrdes komplimendina.