Juhtkiri | Kas on kerge olla noor?

Asjaolu, et Eestis on 30 000 noort, kes ei käi tööl ega õpi, võib olla esmapilgul ehmatav. Selle uudisega pea samal ajal otsis üks poekett endale miinimumpalga eest kassapidajaid – just sellistes tööpakkumistes peitub suuresti noorte (ja mitte ainult) passiivsuse põhjus. Pole ju mõtet tööle minna, kui saadav palk ei kata minimaalsemaidki vajadusi. Pealegi on meil palgavaeseid niigi palju. Kui on võimalik tööle minemata tagasihoidlikult ära elada töötukassa-, riiklike- ja omavalitsuste toetuste ning vanemate najal, siis paljud seda võimalust kasutavadki. Nii jääb töörügamise asemel vähemalt kogu aeg enda päralt, elukvaliteet oleks aga mõlemal juhul sama. Märksa raskem juhtum on aga see, kui noortel on kadunud ka õppimise isu – selle äratamine on juba keerulisem.

Omaette küsimus on, kui palju on sellise elukorralduse juures käegalöömist ja lootusetust ning kui palju lihtsalt mugavust. Kui aga arvestada, et isegi riigi keskmise palga saajal võib osutuda eluaseme üürimine ülejõukäivaks, rääkimata juba ostmisest, siis pole põhjust asjade sellise käigu üle imestada. Tagatipuks ei saa olla lõpuni kindel, kui täpne on selliste noorte üle arvepidamine. Võib-olla käib Eestis töötuks arvatud noor hoopis Soomes või mujal raha teenimas või seiklemas, kuid riik loeb ta kadunud kontakti tõttu kadunud põlvkonna hulka kuuluvaks.