Juhtkiri | Prügipoliitika puhtaks kui prillikivi
On olukordi, mis on paberi peal ausad, kuid ei paista ausana välja. Selline on Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu otsus anda oma äride juhtimine üle samanimelisele pojale. Nii pole enam võimalik väita, et Sarapuu istuks näiteks pealinna prügiveo korraldamisel korraga kahel toolil – ühel linnaametnikuna, teisel ärimehena, kelle firmad ajavad asju Tallinna linnas järjest prügihankeid võitnud ettevõttega Baltic Waste Management. Kuid nüüd tuleb keskenduda sellele, mis toimub laua all. Ajakirjandus on paljastanud, et BWM’le prügiautode hankimises on osalised Sarapuu väimees Margo Tomingas ja viimase õde – perekondlikest sidemetest kantud huvide konflikt aga ei kao pelgalt sellest, et Arvo Sarapuu ise üheski äris osaline pole. Usaldust, mis prokuratuurigi tähelepanu äratanud hangetest rikutud, see samm samuti ei taasta.
Kuid just usaldusväärset juhti on vaja, et lahendada mitmeid keerulisi probleeme, mis täna pealinna prügiveoga seoses üleval. Linnaelanike huvi on selge: nad soovivad puhtaid tänavaid taskukohase hinnaga. Raskem küsimus on, kas seda suudavad paremini tagada eraettevõtjad või linn – kuidas esimese juhul takistada ebaausat konkurentsi, millest on märke BWM’i hankevõitudegi puhul, ja teisel juhul, et linnavõim kätt liiga sügavale elanike taskusse ei ajaks? Tallinna linna soovi luua oma prügiveoettevõte on aga raske vaadata mingis muus kontekstis kui värske BWM skandaal: kui senine meelisfirma võitis hoolimata selgetest puudustest ja kallimast hinnast, siis pole raske arvata, kas munitsipaalfirmat saadaks hangetel samasugune edu.