Katrin Pauts | Päev, mida me (kahjuks) kunagi ei unusta

See kleit maksaks praegu paarkümmend eurot – sinisest puuvillasest trikotaažist suvekleit, mille sain Kuressaare turult selle napi raha eest, mis emal oli anda. Veidi raha jäi üle ja ostsin samast turuputkast ka odava kaelakee, sest valmistusin ju oma noore elu kõige pidulikumaks sündmuseks, kus iga tüdruk tahab olla printsess.

Ainult kahjuks olin juba hommikust peale Tuhkatriinu – linna kaupluste kõige odavamas kleidis, isetehtud soenguga, huuled värvitud veekindla markeriga. Muidugi nad vaatasid. Nägin, kuidas pilgud mõõtsid mind ja teisi, meid hinnati, seati tähtsuse järjekorda. Mina jäin edetabelis viimaseks. Ma ei läinud isegi aktusejärgsele peole. Kui täna vaatan gümnaasiumi lõpuaktusel tehtud fotot, ei paista kleidi odavus välja. Sest see ei loe. See ei mõjuta mind enam.