Aleksei Lotman | Metsa vägisi noorendamine pole õige

Liikluses tundub vahel, et trahvi kardetakse rohkem kui surma: kui kiirust mõõdetakse, sõidavad pea kõik mõistlikult, kui aga mitte, kihutab ligi veerand juhtidest tee- ja liiklusoludele mõtlemata, potentsiaalsete enesetaputerroristidena. Täpselt samamoodi paistab, et metsast ja selle raiumise kliimamõjust kirjutades muretsetakse mõnes artiklis pigem selle üle, ega Euroopa Liit meile ometi trahvi määra, kui mõeldakse sellele, millise metsa ja millise kliima pärandame oma järglastele.

Katsuks siiski raha taga puid ja puude taga metsa näha. Mõtleks esmalt sellele, et mets vajab säilitamist mitte üksnes kliimamuutuse ohu vähendamise tõttu. Erinevad metsad, mida maailma eri paigus leida, on keerulised ökosüsteemid ja paljude liikide elupaigad. Vana metsa häving on ohuks paljudele liikidele, sõltumata sellest, kas raiesmikele pärast midagi istutakse või mitte, sellega kaasnev elurikkuse kadu on pikas perspektiiviks oht ka inimkonna säilimisele. Jutt, et ilma raiumata mets „mädaneb ära” on igale ökoloogiat vähegi tundvale  inimesele naljakas. Pärast surma puud tõesti enamasti kõdunevad, kui nad mingil põhjusel näiteks turbasse või setetesse ei mattu, aga see eri kiirusel ja vahel päris aeglaselt kulgev protsess on osa keerulise ökosüsteemi looduslikust eluringist.