Juhtkiri | Kui kliendist saab vang

Eilne Õhtulehe lugu võimaldas lugejal justkui läbi lukuaugu piiluda, milline on ühe hooldekodu asuka trööstitu igapäevaelu: külm tuba, kehv toit, tõredad hooldajad, tundideks oma rooja sisse lamama jäetud vanurid ning ebaseaduslikud karistusmeetmed, nagu lukustamine kinnistesse ruumidesse. On ütlematagi selge, miks kõnealune hooldekodu vanglasarnaseid (kuigi mõnes eurovanglas võib kinnipeetav end hubasemaltki tunda) tingimusi ametlikes vastustes eitab ning asutuse juhataja eravestluses ajakirjanikuga hooldekodu endise asuka kaebusi väljamõeldiseks tembeldas.

Kuid tänu õiguskantsleri büroo tööle hoolekandeasutuste olukorra jälgimisel teame, et väljamõeldisest on tihtipeale asi kaugel – paljude (kuigi õnneks mitte kõigi) hooldekodude asukate päevi täidavad need ja mitmed teisedki mured, nagu sundkorras rahustite võtmine, privaatsuse puudumine ja tegevusetus. Erilist tähelepanu on õiguskantsler pööranud dementsete vanurite olukorrale – nende luku taga hoidmist, mida õiguskantsler on selge sõnaga nimetanud vabaduspõhiõiguse riiveks, koges ka Õhtulehe loo peategelane, kui teda nii-öelda šokiteraapiaks dementsete hoolealustega kokku pandi.